Minu isiklik meretagune asi

Selle nädala teema on eestlased, soomlased ja töösuhted. Niisiis, meretagune asi. Lähedal aga ometi erinev.

Rahvusvaheliste organisatsioonide õnn ja õnnetus on teadagi maatriksjuhtimine. Minu praeguses Põhjamaade kontserni üle-baltilises organisatsioonis on mul Riias resideeruv lätlasest juhatuse esimees ja samaaegselt funktsioonipõhine otsealluvus Stockholmis asuvale rootslasele.

Rootsi ja rootslastega on mul pikaaegne „suhe“. Nii umbes 20+ aastate tagune ja minu lemmiklinnaks on ikka Stockholm. Selles linnas on lihtsalt midagi, mis mulle sobib. Ja selles keeles. Enamuse ajast ka selles rahvuses. Välja arvatud nende ahjuplaadil küpsetatud niinimetatud pannkoogid. Siiski, mitte rootslastest ei tahtnud ma rääkida.

See postitus on teemal mina, minu soomlased ja töökeskkond.

Olen töötanud koos soomlastega kahel korral. Mõlemad õpetasid mulle töökontekstis väga palju. Minu esimene soomlasest juht jääb mulle juhimudeliks terveks eluks. Me töötasime koos 8-aastat ja enamuse sellest ajast kohtusime me üks kord nädalas esmaspäeva hommikuti kaheks-kolmeks tunniks. Kindlasti õppisin ma temalt palju tehnilisi oskusi – kuidas juhtida distantsilt, kuidas seada piire ja anda vabadust aga tänu tema soomlaseks olemisele, õppisin ma ka seda, kuidas mitte kogu aeg tormata, et piisavalt „viieline“ paista.

Kui ma ettevõttesse läksin, oli sealses juhtkonnas 3 „kodustatud“ soomlast ja üks eestlane. Mõne aja möödudes oli seal kaks eesti-soomlast, kellest tegevjuht on ühes intervjuus öelnud, et nüüd on isegi tema kass eestlane. Minu otsene juht jäi lõpuni „kodustatud“ soomlaseks, sest tema resideerus siiski Helsingis. Otse loomulikult räägivad nad suurepärast eesti keelt!

Nende inimestega koos töötamine tõi mul ellu palju üllatusi aga avardas ka palju mu arusaama sellest, kuidas soomlased suudavad töökeskkonnas sõlmida sõprussuhteid selliselt, et tööalased suhted jääksid tööalaseks. Sellest rääkis seminaris ka Kaja, et kui soomlane sind endale ligidale on lasknud, võib see eestlast lausa ehmatada. Minu näited – olin lapsehoolduspuhkusel ja tegin tööd ainult jaopärast. Kord ei olnud mul võimalik ühele olulisele juhatuse koosolekule minna. Minu soomlasest juht lahendas olukorra möödaminnes. Ta sõitis otse laevalt minu juurde koju. Jalutas koos minu ja magava imikuga tunnikese metsas, arutades samal ajal läbi kõik vajalikud teemad ning viis selle teadmise siis endaga koosolekule kaasa. Teine näide – tegevjuhi perre sündis beebi. Loomulikult rääkis ta sellest juba enne avalikult ja täiesti mitte-eestlaslikult J Aga kui see päevane beebi haiglast koju toodi, helistas ta mulle ja palus peale tööd tema juurest kodust läbi sõita, et ta saaks mulle beebit näidata. Me ei olnud sõbrad selles mõttes, et oleksime perekonniti suhelnud või nädalavahetustel koos grillinud. Ma olin lihtsalt tema personalijuht.

Et tegemist oli Soome ettevõttega, kohtusin ma pidevalt sealsete kolleegidega ja arvasin, et ma tean, mida soomlastega koos töötamine tähendab. Eelpool kirjeldatud tegevjuhi soovitusel sattusin mõned aastat tagasi konsulteerima ühte Soome tootmisettevõtet, kellel oli tehas Saaremaal.

Mul olid kõik eeldused  - eelnev edukas kogemus soomlastest juhtidega Soome ettevõttes ja „ukrainlannast“ vanaisa, kes oli tegelikult saarlane ja muidugi sugulased üle Saaremaa.
Kaks mere tagust asja – soomlased ja saarlased. Soomlasest tehasejuht, kes eesti keele vastu nullilähedast huvi ülesse näitas. Soome expatriate spetsialistid ja umbes 100 väga spetsiifilise teadmisega saarlast. Ma poleks unes osanud arvata, et satun konsultandiks Kuressaare servas asuvasse Soome tehasesse. Justnimelt Soome, mitte soomlastele kuuluvasse.

Tootmisettevõte ja Timecon, saan aru. Aga oma suitsupausid registreerisid ka kontoritöötajad. See oli reegel. Nii tehti seda nii Vaasa kui Bangalore tehases (jah, ma olen selles kindel, sest nägin oma silmaga). Ja siit see tuleb – kohvipausid. Kell 11 ja kell 15. Kogu tehas. Direktorist koristajani. Suures sööklas, igaüks oma kindlas lauas.

Mainisin oma eelmises postituses kultuurišokki, mis võib sind tabad ka uues organisatsioonis. Mind tabas see kahekordselt – lisaks uuele organisatsioonikultuurile oli ka uus rahvuskultuur. Ma olin kultuurišoki õpikunäide. Esialgu oli kõik nii uus ja äge ja teistmoodi – honeymoon stage. Suhteliselt kiiresti tuli kriis – crises stage. Need soomlased ei käitunud üldse nii nagu „minu“ eelmised soomlased. Neil puudus huvi selle riigi ja selle rahva vastu, kelle hulgas nad elasid. See siin oli nende jaoks lihtsalt üks Soome tehas, mis juhuslikult asus Kuressaares (täpselt sama tähendasin ma siiski ka Bangalores). Mis veelgi hullem, minu saarlased tundusid ka täiesti erinevad sellest, mida ma terve oma senise elu nende osas kogenud olin.

Mu projekt oli tähtajaline ning ajaks kui see lõppes, olin ma siiski jõudnud leppimise ja harjumise faasi – adjustment stage. Ma olin üürinud endale Kuressaares püsiva elukoha. Selle leidmine oli muide äärmiselt keeruline. Tundus nagu meretaguses kuurortlinnas rendikortereid polekski. Kui mu saarlastest kolleegid aga kuulsid, et ma tunnen Kuressaare linna nagu oma viit sõrme ning mu juured tegelikult Karalasse ulatuvad ning ma tean, et Tuulte Roosi esimese maja ehitas „Saare Kalur“ oma töötajatele, oli mul korter käes 2-päevaga.   

Oma saarlased leidsin ma peaaegu ülesse. Oma soomlasi mitte. Lõppkokkuvõttes oli see tehas seal ikkagi meretagune asi. Olgugi, et Kuressaares, kandis ta soomlaste organisatsiooni kultuuri ning oli ilmselt seetõttu väga erinev sellest, mida ma varem olin kogenud oma suurepäraselt integreerunud soomlastest juhtidega. Sellised me oma heade naabritega olemegi – lähedased ja ometi piisavalt kauged.

ps. minu tänases rootslastest, norrakatest, taanlastest, lätlastest, leedulastest ja soomlastest koosnevas organisatsioonis, istuvad aga „juhuslikult“ ühise õhtuse laua taha ikka koos eestlased ja soomlased  J

pps. igaks juhuks ütlen, et tegelikult ma tean, et ametlikult on saarlased ka eestlased aga minu jaoks on saarlane ikka saarlane 

 

Kultuur kultuuri sees - organisatsioon

Multikultuursus organisatsioonis on minu jaoks ühtaegu äärmiselt südamelähedane teema, samas kirjutamiseks paras pähkel.

Mõtete suunamiseks lugesime Malgorzata Lahti värsekelt kaitstud doktoritööd "Communicating Interculturality in the Workplace", mis paljuski keskendub keelelisele mõistmisele ja selle taha jäävale kommunikatsioonile. Keeleprobleem on multikultuurses organisatsioonis äärmiselt terav teema. Ilma teineteist keeleliselt mõistmata, ei olegi võimalik ühtset kultuuri kujundada. Lost in translation – on tuttav kõigile rahvusvahelistes ettevõtetes töötavatele inimestele.

Minu mõtted multikultuurse organisatsiooni osas jõudsid siiski ringiga tagasi nii Luhmanni süsteemiteooria – enese taasloomise ja läbilaske põhimõtte kui ka süsteemi piiride kaitsmise juurde. Ja sealt edasi väärtusteni.

Rääkides multikultuursest organisatsioonist, räägime me tavaliselt erinevast  rahvusest ja erinevat keelt kõnelevatest inimestest, kes järgivad erinevaid emapiimaga kaasa saadud kombeid.

Neid organisatsioone on meie ümber palju. Paljud meist töötavad nendes. Mingis mõttes tundub see norm, et elades Eestis, töötad sa mõnes Skandinaavia juurtega ettevõttes ning oled aastate jooksul ära õppinud ka mõne Skandinaavia keele, et selles keskkonnas ennast kodusemalt tunda. Mina olen.

Kas see on mind aidanud? Kindlasti. Kindlasti on mind aidanud ka see, et ma olen oma emaettevõtte maal elanud ning suudan oma kolleegidega õhtusöögilauas nende keeles rääkida. Kas sellest piisab? Kahjuks mitte. Ikka juhtub olukordi, kus rootslasest juht soovib abikaasa kaotanud eesti soost alluvale kaastunde avaldamiseks lilli saata ning ei suuda mõista, kuidas saab meie kultuuris olla kommet, mis sellisel puhul vabariiklikusse lehte laseb avaliku kaastundeavalduse panna. Kolleeg Norrast, keeldub laste jõulupeole kutsumast oma lapsepuhkusel viibivat alluvat, sest tema töökultuuris ei tülitata kodus olevaid emasid isegi telefonikõnega positiivsetest asjadest.

Erinevad maad, erinevad kultuurid, erinevad kombed. Mingis mõttes on see lihtne. Palju keerulisemad on olukorrad kultuuridega kultuuride sees. Just, see suurepärane mitmekesisus – diversity at workplace. Võib ju öelda, et see on organisatsioonikultuuri valdkond ning jätame selle organisatsiooniarhitektide põllule. Mulle tundub, et me ei saa. Tuleviku organisatsioonid on interdistsiplinaarsed, seal pole selgete piiridega kommunikatsiooni ja marketingi ja personalivaldkonda. Kõik, mida sa organisatsioonina teed, on reklaam ja tööandja bränding ning kommunikatsioon hoiab neid kõiki koos.

Arutasin eelmisel nädalal loovagentuuriga soovi luua tööandja brändinguna töötav film. Film, kus praegused töötajad enda organisatsiooni ära tunneksid ja mille nägemine õiged uued inimesed meie juurde juhataks. Kuidas teha sama film töötajatele, kes on organisatsioonis veetnud 40+ aastat ja neile, kes on sellest ajast ainult poole ilmas elanud? Kuidas kõlada usaldusväärselt, öeldes, et me pakume turvalisust ja samaaegselt hullumeelseid ideid ja väljakutseid.

Multikultuusust on igas organisatsioonis. Kultuure kultuuri sees. Süsteeme, mis Luhmanni kohaselt infot sisse ja välja lasevad. Ja süsteeme, mis „piirid kinni on pannud“ ning midagi sisse ei lase. Välja ka mitte. Siin ta ongi, kultuur kultuuri sees.

Pahatihti on just see põhjuseks, miks uusi tulijaid tabab sarnaselt uude kultuuri elama siirdujatega kultuurišokk. Värbamiskommunikatsioonis subkultuurid välja ei paista.

Seetõttu on minu arvates multikultuursetes organisatsioonides väärtustel äärmiselt oluline roll täita. Kui organisatsiooni väärtused kõnetavad erinevaid generatsioone, sugusid, rahvuseid ja põhimõtteid, saab nende abil šokist ja kriisist üle.

Väärtuspõhine organisatsioon suudab paremini toimida nii erinevuste kui erinevate kultuuridega opereerides, sest ühised väärtused on nende tugipunkt.

See, kuidas need väärtused inimesteni viia, on aga all about communication!  

Sõda algas homme

Tänase loengu ja päevakajalise valguses hakkas paar mõtet sellisel kipitama, et peavad välja öeldud saama.
14. november 2015 ütleme me, et sõda algas eile. #prayforParis
Me oleme mõttes leinas. Koos kõigi nendega, kes kaotasid lähedase - poja, ema, tütre, isa, õe, venna. Koos kõigi nendega, kelle jaoks Pariis ei ole enam kunagi see linn, mis ta oli veel 12. novembril.

Piirid on kinni. Euroopa on nagu Uinuva Kaunitarina 100 aastasest unest ärganud. Kogu senine pagulaspoliitika lendab aknast välja. Just nii nagu esimese kuuliga lendab alati aknast välja igasugune poliitika.
See ei ole minu ütlemine. Ma kuulsin seda oma vennalt ja kui mälu mind ei peta, siis kuulub see ütlemine tegelikult hoopis ühele teisele mehele.

ISIS on muutnud islami tähenduse kogu Euroopa jaoks. Islamist on saanud terrori võrdusmärk. Selle valguses viskame me üle parda kõik need, kes sellesama õuduse eest eile ja täna Euroopasse põgenesid.
Kas me usume, et eilsed enesetaputerroristid on need samad õnnetud, kes enda ja oma lähedaste elu hinnaga Euroopasse püüavad pääseda? Mina ei usu.

Meie kohus on kaitsta ennast ja oma lähedasi. Me peame kaitsma oma süsteemi välise ohu eest ja on ilmselge, et Euroopa paneb piirid kinni.

Aga kas tõesti algas sõda eile?
Täna seminaris arutasime, et suurt sõda pole justkui ammu olnud. Vastupidi, peale Teist Maailmasõda on kogu aeg kuskil olnud sõda. See pole lihtsalt olnud meie sõda.

Ilmselt pole keegi meie seminarist sõda tundnud. Olgu taevas tänatud.
Mina ka ei ole. Aga ma tean, mida tähendab sõjast kõne saada. Kõne, mis teisel jõulupühal ütleb, et sõda on kätte saanud sinuga sama liha ja vere.
See paneb elule, sõjale ja kõigele muule teisiti vaatama.

Sõda sai kätte minu venna. Sellesama, kellelt ma kuulsin selle repliigi kuulide ja poliitika kohta.

Mõne arvates oligi see võõras sõda. Ta justkui polekski pidanud seal olema. Tegelikult oli sõda 2006 aastal Afganistaanis seesama, mis eile Pariisis.   
Minu vend, noor eesti mees, läks ise ja viis oma mehed peale paranemist sinna võõrasse sõtta veel kahel korral. Ta uskus, et kui see võõras sõda kontrolli alla saaks, ei jõua see sõda Euroopasse.
Aga jõudis.
Võõrväed, mida korduvalt oma nina võõrastesse asjadesse toppimises süüdistati, tõmmati Afganistaanist välja.
Nüüd on sõda meie õue peal.
Kas te usute, et ühe teise sõja eest põgenevad pagulased on selle põhjus?

Mina ei usu.

Eestlased, palgatöö ja haltuura

Selle nädala teema on eestlaste identiteet aga postitust ajendas mind kirjutama hoopis üks Kaido Vestbergi mõtteavaldus LinkedInis ja Madis Lämmergase repliik sellenädalases Ekspressis (EE, 11. november 2015).

Kaido mõlgutas LinkedInis mõtteid selle üle, kas töötaja võib samaaegselt palgatööga olla ettevõtja. Ja jõudis järeldusele, et tegelikult on see haltuura ning tööandja petmine. Küllap on tal selles mõttekäigus sees ka omakasupüüdlikke nüansse nagu näiteks tema viide, et töövõtjatest haltuura korras koolitajad, viivad teenuse hinnad tasakaalust välja ja tema, kelle jaoks koolituste pakkumine on põhitegevus, äri kannatab selle pärast. Küllap on tal õigus. Aga minu tähelepanu läks pigem sellele osale kirjatükist, kus ta arutleb, kas inimene ikka üldse saab samaaegselt olla palgatöötaja ja ettevõtja. Ilma, et ta seejuures oma tööandjat justkui petaks.

Nagu ma Kaidole vastuseks ka kirjutasin, siis minu meelest pole siin mingit eetilist konflikti. Kui just samaaegselt konkurendile teenust ei osutata ja seejuures teineteise vastu ausaks jäädakse. See aeg, kus me tööd tundides mõõtsime, on ammu möödas. Jah, tõesti – seadusandlus seda veel eriti ei toeta. Töölepinguseadus mõõdab tööd ikka veel tundides aga tööandjad ei tee seda enam mitte. Vähemalt parem osa neist. Sest tööandjal ei ole vaja tunde. Tal on vaja tulemust.

Kust siis tuleb ühel noorema põlvkonna ettevõtjal arvamus, et kui su töötaja sinu juures töötades veel ka kellelegi teisele teenust pakub ja mingit oma äri ajab, siis ta justkui petab sind?

Kas see on omane sellele põlvkonnale, kes sündis 50-ndate ja 90-ndate vahel ning sai emapiimaga kaasa ühe arusaama elust ja tööst ning pidi keskkonna tõttu radikaalselt muutma väga lühikese aja jooksul heast pioneerist ja kommnoorest kapitalistlikuks ärihaiks? See põlvkond, et tegi ainult tööd ja pidaski seejuures oma ettevõtte palgal olevaid inimesi oma pärisomandiks?

Kas see ongi see, mille jäänukeid Justin Petrone oma „Minu Eesti“ raamatutest kirjeldab kui hullumiseni töötavaid eestlaseid?

Omamoodi paradoks on see, et juba pärisorjuses elavad eestlased tegid haltuurat. Kasvatasid salaja metsaveeres vilja ja said sellega hullematel aegadel midagigi hamba vahele. See oligi see teine repliik, mis need kaks teemat siia mõlgututusse kokku tõi. Madis Lämmergase ütlemine seal EE: „ … kui pärisorjus ära kadus, legaliseeriti see läbi palgatöö.“

Ehk siis, mille suunas see meie läbi erinevate aegade kujunenud identiteet meid veab – kas palgatöö või ettevõtluse? Miks ei peaks neid kahte ühendada saama või tohtima?

Olgugi, et kolumnist Tom Goodwin nimetab ühes oma viimases esinemises 1,3 miljonilise elanikuga Eestit maailma suurimaks riigiks tänu meie e-residentsusele, on meid lõppkokkuvõttes ikkagi see sama 1,3milj. Tore on, kui need ülejäänud e-residendid vahel siia tööle tulevad aga pikas perspektiivis see meid ei päästa. Meid on lihtsalt liiga vähe. Jah, meie hulgas on need, kes mõtlesid välja Skype aga tänaseks on nad uusi väljakutseid otsimas ikkagi jänkide, mitte Maarjamaal.

Meid on liiga vähe selleks, et me saaksime endale lubada olla ainult kas palgatöötajad või ettevõtjad. Selleks, et luua väärtust, mis laseks kesta müüdil sellest ainult ja igavesti töötavast eestlasest, tulebki meil veel rohkem tööd teha. Teha tulemust mitte tunde!

Islandlased on sellest juba ammu aru saanud. Seal töötavad paljud mitmel kohal korraga, sest teisiti ei saa see maa lihtsalt hakkama. Eestlased aga kuulavad tõsise näoga viimased 15 aastat Maris Laurit rääkimas sellest, kuidas meid on kohe liiga vähe, nikutavad peaga ja ei tee mitte midagi. Miks? Sest keegi pole öelnud, mida peaks tegema.

Seetõttu ehk Kaidole samaaegselt palgatöötajaks ja ettevõtjaks olijad ei meeldigi, sest keegi pole öelnud, et nii võib (EMTA koos ajakirjandusega „poos“ eelmisel kuul mõne ärksama lausa hoiatuseks leheveergudel ülesse).

Siinkohal on väga ilmekas viidata Justin Petrone eestlase kirjeldusele, „… sest seda on alati selliselt tehtud“ aka on palgatöötajad ja on ettevõtjad.

Aga - eestlasel on veel üks tihti varju jääv võimekus. Nimelt, kui meile otsest korraldust ei anta, siis me ei tee (initsiatiiv on teadupärast karistatav) aga kui korraldus on antud, siis tahame alati viielised olla ja teeme igaks juhuks natuke rohkem. Töötades rahvusvahelises organisatsioonis, näen ma seda igapäevaselt. Ja peaaegu mitte kunagi ei kohta sellist tendentsi meie armsate lõunanaabrite juures J

Töösse uskuva ja palju töötava eestlasena saan lõpetuseks ainult märkida, et eks me peame iseendaga veel tööd tegema :) Ja selle töö tulemuseks võiks olla avaram maailma pilt ka töö tegemise erinevatest võimalustest. Ka tööd tehes tuleb paindlik olla. Ja paindlikkus on miski, millistena me välismaalaseid meid üldjuhul kirjeldamas ei kuule. Meie, eestlased, oskame seda suurepäraselt varjata. Ometi on just paindlikus ja mitte murdumine see, mis meid kõigest sellest paksust ja vedelast aastasadade jooksul läbi on vedanud.

Ukrainlannast vanaisa ja seletamatu hirm erineva ees

Selle nädala mõtisklus on teemal kultuuride erinevus ja identiteet.

Kultuur on midagi, millele me ju üldiselt igapäevaselt ei mõtle. Isegi siis ei mõtle kui igapäevaselt päevakajalised teemad sellega tihedalt seotud on. Ja kui see teemaks tulebki, siis sellest, et erinevused meis – meie käitumises, arusaamades, traditsioonides – tulenevad samamoodi kultuurist, ei mõtle me kohe kindlasti.

Eelmise nädala loengus on oli mõte, et tugeva identiteediga inimeste/rahvuse jaoks on erinevuste aktsepteerimine lihtsam. Sest nad teavad, kes nad on. Kui oled endas kindel, et lihtsam teisi enda kõrval erinevatena vähemalt tolereerida, kui mitte mõista. Sellega olen ma täiesti nõus.

Aga kas võib öelda, et need, kes ei mõista, on identiteedilt nõrgad? Seda ma ei usu.

Ma olin põhimõtteline meedia mittetarbija. Ma ei vaadanud uudiseid, ei külastanud Delfit ja lugesin tükiti mõne artikli Äripäevast ja Eesti Ekspressist. Aga kuidas sa ikka kommunikatsiooni õpid ja ennast kursis ei hoia. Pean ütlema, et ega see minu maailma ilusamaks küll teinud ei ole.

Siiski on pannud see mind mõtlema, miks meid ümbritsev keskkond on nii vaenulik. Kas tõesti seepärast, et meil rahvusena ei ole piisavalt tugevat identiteeti? Meil, ennast vabaks laulnud rahval? Ei usu. Vastupidi, ma arvan, et meie identiteedi juured on just seal 700 aastases orjapõlves, mis DNAga meis veel aastasadu edasi kantakse. Võõristuses võõra vastu. Hirmus selle ees, et me seda 1 õnnetut miljonit seekord enam kaitsta ei suuda. Kaitsta nende arvult suurte rahvaste ja kultuuride eest. Hirm selle eest, et kui teeme ukse lahti, siis anname iseennast sellega kellegi teise meelevalda.

Sest olemata hulludest väljaütlemistest, kuidas me omale kohe sobivaid pagulasi VALIMA hakkame või samasooliste kooselu seadustamise vastu pikette peame, oleme me aastasadu suutnud edukalt hakkama saada erinevuste kultuuriga. Elades igapäevaselt kõrvuti ukrainlannadest vanaisadega (jah, see pole kirjaviga ja nali läheb tagasi aastakümnete taha) ning kõrvalukse Ira ja Vovaga. Oleme harjunud jagama haiglas palatit vene rahvusest perekonnaga, kelle teistsuguse keele kohta mu 6-aastasel ühtegi küsimust ei teki. Aga tal ei teki küsimusi ka teistsuguse nahavärvi ja riietust kandvate inimeste osas. Vähemasti mitte siis kui me välismaal oleme. Sest ta on selle keskel ülesse kasvanud. Kasvanud koos sellega, et inimesed on erinevad. Kultuurid on erinevad. Ja see ei ole ähvardav ega hirmus.

Ja kuna maailmas jäävad alati olema sõjad, relvad ja religioon, sõltub meie toimetulek muutustega kommunikatsioonist. Hirmude hajutamisest ja oskusest adapteeruda ja harjuda. Harjuda elama erinevustega ilma identiteeti kaotamata.

ps. mul ei ole koos kindralite/kolonelidega häbi ja ma ei taha koos ministritega maa alla vajuda. Ma tahaks sellel väikesel rahval aidata vaimult suur olla.

 

pps. ja ma tahaks, et meie identiteeti ei taandatakse sellele, kas meil on rahvusvärvides lennukompanii või mitte :)

 

Kool ruulib ehk here we go again

Peale viit aastat ja 174 postitust sai Rannamõisa lugude aeg otsa. Panin selle päris kinni. Aeg sai otsa ja lood, mis seal kirjas olid, olid liiga isiklikud. Sarnaselt teiste algajate blogijatega tabas ka mind ühel hetkel üllatavalt ja rõõmustavalt see, kui paljud inimesed minu blogi lugemas käisid.

Nüüd on hoopis uus aeg ja uued lood. Mulle väga meeldib ülesanne, mis mind "Multikultuursete organisatsioonide kommunikatsioon" loengu raames uuesti mõtteid kirja panema ajendab. Mõtlemine on tore ja nende kirjapanemine samuti.
Ma olen isegi päris mitme blogi "salalugeja". Lihtsalt pole olnud hetke, et enda kohalolekust teada anda. Aga ma tean, et see on tore kui teised sinu kirjapandut loevad. Niiet, kui sa siia juhtud, anna teada. Positiivne tagasiside on alati tore, konstruktiivne kriitika aitab areneda ja hinde paneb Kaja mulle selle eest lõpuks niikuinii.

Ah, et millest lugeda saab - kommunikatsioonist ikka. Vähemalt alguses. Ja kultuurist ning erinevustest. Loengusarjas on seitse nädalat ja oodata on seitset erinevat teemakäsitlust.