Kultuur on midagi, millele me ju üldiselt igapäevaselt ei
mõtle. Isegi siis ei mõtle kui igapäevaselt päevakajalised teemad sellega
tihedalt seotud on. Ja kui see teemaks tulebki, siis sellest, et erinevused
meis – meie käitumises, arusaamades, traditsioonides – tulenevad samamoodi kultuurist,
ei mõtle me kohe kindlasti.
Eelmise nädala loengus on oli mõte, et tugeva identiteediga
inimeste/rahvuse jaoks on erinevuste aktsepteerimine lihtsam. Sest nad teavad,
kes nad on. Kui oled endas kindel, et lihtsam teisi enda kõrval erinevatena
vähemalt tolereerida, kui mitte mõista. Sellega olen ma täiesti nõus.
Aga kas võib öelda, et need, kes ei mõista, on identiteedilt
nõrgad? Seda ma ei usu.
Ma olin põhimõtteline meedia mittetarbija. Ma ei vaadanud
uudiseid, ei külastanud Delfit ja lugesin tükiti mõne artikli Äripäevast ja
Eesti Ekspressist. Aga kuidas sa ikka kommunikatsiooni õpid ja ennast kursis ei
hoia. Pean ütlema, et ega see minu maailma ilusamaks küll teinud ei ole.
Siiski on pannud see mind mõtlema, miks meid ümbritsev
keskkond on nii vaenulik. Kas tõesti seepärast, et meil rahvusena ei ole
piisavalt tugevat identiteeti? Meil, ennast vabaks laulnud rahval? Ei usu.
Vastupidi, ma arvan, et meie identiteedi juured on just seal 700 aastases
orjapõlves, mis DNAga meis veel aastasadu edasi kantakse. Võõristuses võõra
vastu. Hirmus selle ees, et me seda 1 õnnetut miljonit seekord enam kaitsta ei
suuda. Kaitsta nende arvult suurte rahvaste ja kultuuride eest. Hirm selle
eest, et kui teeme ukse lahti, siis anname iseennast sellega kellegi teise
meelevalda.
Sest olemata hulludest väljaütlemistest, kuidas me omale
kohe sobivaid pagulasi VALIMA hakkame või samasooliste kooselu seadustamise
vastu pikette peame, oleme me aastasadu suutnud edukalt hakkama saada
erinevuste kultuuriga. Elades igapäevaselt kõrvuti ukrainlannadest vanaisadega
(jah, see pole kirjaviga ja nali läheb tagasi aastakümnete taha) ning
kõrvalukse Ira ja Vovaga. Oleme harjunud jagama haiglas palatit vene rahvusest
perekonnaga, kelle teistsuguse keele kohta mu 6-aastasel ühtegi küsimust ei
teki. Aga tal ei teki küsimusi ka teistsuguse nahavärvi ja riietust kandvate
inimeste osas. Vähemasti mitte siis kui me välismaal oleme. Sest ta on selle
keskel ülesse kasvanud. Kasvanud koos sellega, et inimesed on erinevad.
Kultuurid on erinevad. Ja see ei ole ähvardav ega hirmus.
Ja kuna maailmas jäävad alati olema sõjad, relvad ja
religioon, sõltub meie toimetulek muutustega kommunikatsioonist. Hirmude
hajutamisest ja oskusest adapteeruda ja harjuda. Harjuda elama erinevustega
ilma identiteeti kaotamata.

Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar