Ukrainlannast vanaisa ja seletamatu hirm erineva ees

Selle nädala mõtisklus on teemal kultuuride erinevus ja identiteet.

Kultuur on midagi, millele me ju üldiselt igapäevaselt ei mõtle. Isegi siis ei mõtle kui igapäevaselt päevakajalised teemad sellega tihedalt seotud on. Ja kui see teemaks tulebki, siis sellest, et erinevused meis – meie käitumises, arusaamades, traditsioonides – tulenevad samamoodi kultuurist, ei mõtle me kohe kindlasti.

Eelmise nädala loengus on oli mõte, et tugeva identiteediga inimeste/rahvuse jaoks on erinevuste aktsepteerimine lihtsam. Sest nad teavad, kes nad on. Kui oled endas kindel, et lihtsam teisi enda kõrval erinevatena vähemalt tolereerida, kui mitte mõista. Sellega olen ma täiesti nõus.

Aga kas võib öelda, et need, kes ei mõista, on identiteedilt nõrgad? Seda ma ei usu.

Ma olin põhimõtteline meedia mittetarbija. Ma ei vaadanud uudiseid, ei külastanud Delfit ja lugesin tükiti mõne artikli Äripäevast ja Eesti Ekspressist. Aga kuidas sa ikka kommunikatsiooni õpid ja ennast kursis ei hoia. Pean ütlema, et ega see minu maailma ilusamaks küll teinud ei ole.

Siiski on pannud see mind mõtlema, miks meid ümbritsev keskkond on nii vaenulik. Kas tõesti seepärast, et meil rahvusena ei ole piisavalt tugevat identiteeti? Meil, ennast vabaks laulnud rahval? Ei usu. Vastupidi, ma arvan, et meie identiteedi juured on just seal 700 aastases orjapõlves, mis DNAga meis veel aastasadu edasi kantakse. Võõristuses võõra vastu. Hirmus selle ees, et me seda 1 õnnetut miljonit seekord enam kaitsta ei suuda. Kaitsta nende arvult suurte rahvaste ja kultuuride eest. Hirm selle eest, et kui teeme ukse lahti, siis anname iseennast sellega kellegi teise meelevalda.

Sest olemata hulludest väljaütlemistest, kuidas me omale kohe sobivaid pagulasi VALIMA hakkame või samasooliste kooselu seadustamise vastu pikette peame, oleme me aastasadu suutnud edukalt hakkama saada erinevuste kultuuriga. Elades igapäevaselt kõrvuti ukrainlannadest vanaisadega (jah, see pole kirjaviga ja nali läheb tagasi aastakümnete taha) ning kõrvalukse Ira ja Vovaga. Oleme harjunud jagama haiglas palatit vene rahvusest perekonnaga, kelle teistsuguse keele kohta mu 6-aastasel ühtegi küsimust ei teki. Aga tal ei teki küsimusi ka teistsuguse nahavärvi ja riietust kandvate inimeste osas. Vähemasti mitte siis kui me välismaal oleme. Sest ta on selle keskel ülesse kasvanud. Kasvanud koos sellega, et inimesed on erinevad. Kultuurid on erinevad. Ja see ei ole ähvardav ega hirmus.

Ja kuna maailmas jäävad alati olema sõjad, relvad ja religioon, sõltub meie toimetulek muutustega kommunikatsioonist. Hirmude hajutamisest ja oskusest adapteeruda ja harjuda. Harjuda elama erinevustega ilma identiteeti kaotamata.

ps. mul ei ole koos kindralite/kolonelidega häbi ja ma ei taha koos ministritega maa alla vajuda. Ma tahaks sellel väikesel rahval aidata vaimult suur olla.

 

pps. ja ma tahaks, et meie identiteeti ei taandatakse sellele, kas meil on rahvusvärvides lennukompanii või mitte :)