Selle nädala teema on eestlaste identiteet aga postitust ajendas mind kirjutama hoopis üks Kaido Vestbergi mõtteavaldus LinkedInis ja Madis Lämmergase repliik sellenädalases Ekspressis (EE, 11. november 2015).
Kaido mõlgutas LinkedInis mõtteid selle üle, kas töötaja võib samaaegselt palgatööga olla ettevõtja. Ja jõudis järeldusele, et tegelikult on see haltuura ning tööandja petmine. Küllap on tal selles mõttekäigus sees ka omakasupüüdlikke nüansse nagu näiteks tema viide, et töövõtjatest haltuura korras koolitajad, viivad teenuse hinnad tasakaalust välja ja tema, kelle jaoks koolituste pakkumine on põhitegevus, äri kannatab selle pärast. Küllap on tal õigus. Aga minu tähelepanu läks pigem sellele osale kirjatükist, kus ta arutleb, kas inimene ikka üldse saab samaaegselt olla palgatöötaja ja ettevõtja. Ilma, et ta seejuures oma tööandjat justkui petaks.
Nagu ma Kaidole vastuseks ka kirjutasin, siis minu meelest pole siin mingit eetilist konflikti. Kui just samaaegselt konkurendile teenust ei osutata ja seejuures teineteise vastu ausaks jäädakse. See aeg, kus me tööd tundides mõõtsime, on ammu möödas. Jah, tõesti – seadusandlus seda veel eriti ei toeta. Töölepinguseadus mõõdab tööd ikka veel tundides aga tööandjad ei tee seda enam mitte. Vähemalt parem osa neist. Sest tööandjal ei ole vaja tunde. Tal on vaja tulemust.
Kust siis tuleb ühel noorema põlvkonna ettevõtjal arvamus, et kui su töötaja sinu juures töötades veel ka kellelegi teisele teenust pakub ja mingit oma äri ajab, siis ta justkui petab sind?
Kas see on omane sellele põlvkonnale, kes sündis 50-ndate ja 90-ndate vahel ning sai emapiimaga kaasa ühe arusaama elust ja tööst ning pidi keskkonna tõttu radikaalselt muutma väga lühikese aja jooksul heast pioneerist ja kommnoorest kapitalistlikuks ärihaiks? See põlvkond, et tegi ainult tööd ja pidaski seejuures oma ettevõtte palgal olevaid inimesi oma pärisomandiks?
Kas see ongi see, mille jäänukeid Justin Petrone oma „Minu Eesti“ raamatutest kirjeldab kui hullumiseni töötavaid eestlaseid?
Omamoodi paradoks on see, et juba pärisorjuses elavad eestlased tegid haltuurat. Kasvatasid salaja metsaveeres vilja ja said sellega hullematel aegadel midagigi hamba vahele. See oligi see teine repliik, mis need kaks teemat siia mõlgututusse kokku tõi. Madis Lämmergase ütlemine seal EE: „ … kui pärisorjus ära kadus, legaliseeriti see läbi palgatöö.“
Ehk siis, mille suunas see meie läbi erinevate aegade kujunenud identiteet meid veab – kas palgatöö või ettevõtluse? Miks ei peaks neid kahte ühendada saama või tohtima?
Olgugi, et kolumnist Tom Goodwin nimetab ühes oma viimases esinemises 1,3 miljonilise elanikuga Eestit maailma suurimaks riigiks tänu meie e-residentsusele, on meid lõppkokkuvõttes ikkagi see sama 1,3milj. Tore on, kui need ülejäänud e-residendid vahel siia tööle tulevad aga pikas perspektiivis see meid ei päästa. Meid on lihtsalt liiga vähe. Jah, meie hulgas on need, kes mõtlesid välja Skype aga tänaseks on nad uusi väljakutseid otsimas ikkagi jänkide, mitte Maarjamaal.
Meid on liiga vähe selleks, et me saaksime endale lubada olla ainult kas palgatöötajad või ettevõtjad. Selleks, et luua väärtust, mis laseks kesta müüdil sellest ainult ja igavesti töötavast eestlasest, tulebki meil veel rohkem tööd teha. Teha tulemust mitte tunde!
Islandlased on sellest juba ammu aru saanud. Seal töötavad paljud mitmel kohal korraga, sest teisiti ei saa see maa lihtsalt hakkama. Eestlased aga kuulavad tõsise näoga viimased 15 aastat Maris Laurit rääkimas sellest, kuidas meid on kohe liiga vähe, nikutavad peaga ja ei tee mitte midagi. Miks? Sest keegi pole öelnud, mida peaks tegema.
Seetõttu ehk Kaidole samaaegselt palgatöötajaks ja ettevõtjaks olijad ei meeldigi, sest keegi pole öelnud, et nii võib (EMTA koos ajakirjandusega „poos“ eelmisel kuul mõne ärksama lausa hoiatuseks leheveergudel ülesse).
Siinkohal on väga ilmekas viidata Justin Petrone eestlase kirjeldusele, „… sest seda on alati selliselt tehtud“ aka on palgatöötajad ja on ettevõtjad.
Aga - eestlasel on veel üks tihti varju jääv võimekus. Nimelt, kui meile otsest korraldust ei anta, siis me ei tee (initsiatiiv on teadupärast karistatav) aga kui korraldus on antud, siis tahame alati viielised olla ja teeme igaks juhuks natuke rohkem. Töötades rahvusvahelises organisatsioonis, näen ma seda igapäevaselt. Ja peaaegu mitte kunagi ei kohta sellist tendentsi meie armsate lõunanaabrite juures J
Töösse uskuva ja palju töötava eestlasena saan lõpetuseks ainult märkida, et eks me peame iseendaga veel tööd tegema :) Ja selle töö tulemuseks võiks olla avaram maailma pilt ka töö tegemise erinevatest võimalustest. Ka tööd tehes tuleb paindlik olla. Ja paindlikkus on miski, millistena me välismaalaseid meid üldjuhul kirjeldamas ei kuule. Meie, eestlased, oskame seda suurepäraselt varjata. Ometi on just paindlikus ja mitte murdumine see, mis meid kõigest sellest paksust ja vedelast aastasadade jooksul läbi on vedanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar